Hea ajakirjanik, vastuseks Teie küsimusele, miks on avaldatud isikuandmete anonümiseerimist sisuliselt vaja.

 

 

Süüteomenetlusega seonduva, sh. karistatuse fakti, kajastus on eelduslikult isikut negatiivselt iseloomustav ja stigmatiseeriv. See on süüteomenetluse ja karistamise eesmärk - kallutada isikuid läbi ühiskonna tauniva hinnangu õiguskuulekale käitumisele. Samas on riik, millel on karistamise ainõigus, selliste andmete kajastamist karistusregistri seaduses ühemõtteliselt reguleerinud. Karistatus ja karistusandmete avaldamine on kindla tähtaja, õigusliku sisu ja tagajärgedega. Tagajärgedega, mille mõju ei tohi ulatuda karistatuse lõppemise ja karistusandmete kustutamise järgsesse aega. 

 

Viitan siinkohal Õiguskantsleri seisukohtadele mille ta on esitanud arvamuses Karistusregistri seaduse eelnõule (762 SE) (lisa, p. 10 jj) 

 

Õiguskantsler rõhutab, et silmas tuleb silmas pidada, et karistusregistri seadus kui spetsiaalselt ühe andmekogu tegevust reguleeriv ja karistusandmete õiguslikku tähendust sätestav seadus on eriseadus kõikide teiste seaduste suhtes (p.20). 

 

Õiguskantsler toob veel esile (p.18), et üldreeglina ei saa ega tohi isiku õigusi piirata ei õiguslikult ega ka faktiliselt pärast karistatuse lõppemist (karistusandmete karistusregistrist kustutamist) kriminaal- või väärteokorras karistamise faktist lähtuvalt. 

 

Sisuline põhjus, miks ma nõuan Äripäevalt teatud artiklites isikuandmete anonümiseerimist, on kohustada Äripäeva järgima seadust ja Õiguskantsleri seisukohti. Ka ajakirjandus, “neljas võim”, “ühiskonna valvekoer” peab oma tegevuses lähtuma seadusest, üldiselt omaksvõetud põhimõtetest ja austama isikuõigusi.

 

Nii nagu Õiguskantsler märgib, on karistusregistri andmetel lisaks õiguslikule tähendusele ka faktiline tähendus ja mõju, kui andmeid kasutavad otsuste langetamiseks, hinnangute kujundamiseks vm põhjusel haldusvälised isikud (p.15). 

 

Reeglina nimetatud haldusvälised isikud andmesubjekti oma otsuse tagamaadest, sh süüteomenetlusega seotusele tähenduse omistamisest, ei informeeri, so karistusandmete jätkuva avaldamise mõju on latentne. 

 

Õiguskantsler viitab ka Riigikohtu  üldkogu 16. oktoobri 2006. a otsusele asjas nr 3-3-1-53-06, ja sellele, et viidatud üldkogu otsustest tuleb järeldada, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses.

Eestis eriseadust, mis lubab isiku karistamise fakti, vaatamata karistusandmete karistusregistrist kustutamisele, arvestada kogu elu, ei ole.

 

Ajakirjandus, millel on kahtlemata oluline roll ühiskonnas toimuva kajastamisel, peab oma vastutust mõistma ja tagama ühetaoliselt kõikide isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. 

Õiguskantsler selgitab, et kui põhiõigused kehtivad eelkõige eraisiku ja avaliku võimu kandja vahelises suhtes (esimene õigustatud ja teine kohustatud pool), siis sätestavad põhiõigused teatud õigusi ja kohustusi ka eraisikute omavahelistes suhetes. Tegemist on põhiõiguste kolmikmõjuga, mille kohaselt ei nõua põhiõigused mitte ainult riivetest hoidumist, vaid kohustavad avalikku võimu ka tegevusele, et kaitsta üht eraisikut teise eraisiku õigusvastase tegevuse eest (põhiõiguste kaitsekäsu teooria).

 

Ajakirjandusele, mis võtab endale avaliku võimuga sarnase rolli, rakendusb seega põhiõiguste kaitsekäsu teooriast tulenevalt kohustus täita ka üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja ülesandeid.

 

Teisisõnu, ajakirjandus ei tohi isikuandmete õigusvastase avaldamisega luua olukorda, kus karistatuse fakt ja sellest tulenevad võimalikud negatiivsed tagajärjed saadavad isikut kogu elu.